Laulja, muusikalooja ja -õpetaja Ele Millistfer: Muusika kui hetkes olemine ehk miks sellest embusest niisama lahti ei saa…
Põltsamaa Teataja
Postitatud 26.09.19
Tänase loo kangelanna on küll põline tallinlanna, kuid lapsepõlv Luige külas on teda väga tugevasti mõjutanud ja meie kandiga sidunud.
Elega Suure-Jaani kohtuma minnes oli sisetunne hea, sest kõikidel kultuuriinimestel on eriline oskus ka põnevat vestlust arendada – just nii läks nüüdki. Muusikalides laulmine, muusika kirjutamine ja lauluõpetaja amet – kõik see pakub Elele aga väga suurt rõõmu, armastust ja naudingut ning sellest me lähemalt räägimegi.
RAIMO METSAMÄRT
raimo.metsamart@poltsamaateataja.ee
„Suvel, mil ma kolmeseks sain, olid mu vanemad külas Vello Viisimaal, kes näitas neile üht külas olevat tühjalt seisvat talumaja,“ sõnab Ele. Ka praegu on see paik kogu suguvõsa põhiliseks kogunemispaigaks. Tema sõnul tekkis ta hinges kohe enam-vähem sama tunne ka siis, kui ta oma praeguse kodu leidis, kusjuures see tunne aina süveneb.
Ehkki kõik suved möödusid maakodus, on kohe praegu vaja ära mainida märksõna, mis on Ele elus lausa saatuslikku rolli mänginud – loomulikult on selleks muusika.
Et ema Ülla ja isa Jüri töötasid Estonia teatris, oli täiesti tavaline, et tüdrukutirts oli peagi teatrielust kõige paremas mõttes läbi imbunud, eeskujuks oli ka Tallinna muusikakeskkoolis käiv vend Lauri Vasar.
„Alguses pidi klaverimängu harjutamist sundima, sest ega siis esimeses klassis seda keegi nii väga teha taha.“
Muusikal „Hüljatud“ Elet ei hüljanud
Etendus “Hüljatud” 2017a., Vanemuise teater, Ele Fantine´i rollis.
„Muusika oli minusse tõesti justkui sisse kodeeritud, olen mõelnud, mida ma siis teinud oleksin, kui muusikat ei oleks – tõenäoliselt mingit käelist tööd, sest mulle väga meeldib õmmelda või midagi meisterdada,“ mõtiskleb Ele. Temas oli aga parasjagu ka otsimisvaimu, sest ronimine tollases Lasnamäe kanalis või koos koeraga Pirita jõe äärsetes metsades kondamine olid tüdruku elus samuti väga olulisel kohal.
Muusikakeskkoolist Otsa kooli esmalt klaverit, siis pop-jazz- laulu õppima – see kõik läks loomulikku rada pidi, aga samas süvenes järjest enam huvi muusikalide vastu, mis kõnetasid teda juba lapsepõlves. „ Väiksena oli „Pipi Pikksukk“ minu iidoliks. Et kodus juhtusid olema kassetid muusikalidega, kuulasin ma neid lapsena ikka kogu aeg ja mängisin ning tantsisin kõik lood kaasa, ehkki ma sõnadest veel arugi ei saanud,“ sõnab ta, teadmata, mis täiskasvanuna saatusel tema jaoks varuks on.
„Kui ma esimest korda teada sain, et saan etenduses „Hüljatud“ laulda, vallandas see rõõmuröögatuse – see oli tõesti ülim unistuste täitumine!“
Muusikal „Hüljatud” on ikka ja jälle Ele ellu tulnud: esimene kord 2001. aastal Tallinna linnahallis mängis ta Epoinine’i rolli, nüüd on „Hüljatud“ Vanemuise mängukavas, kus ta astub üles Fantine’ina. 2013/14. aasta hooajal mängis ta aga sama rolli Tampere teatris. „Pool aastat mängisime seda viis korda nädalas (laupäeviti veel kaks korda), kolm päeva puhkust ja jälle otsast peale,“ hakkab Ele naerma. Üllatav, et sellisel karussellil olles ei tekkinud kordagi küllastumistunnet.
„Ma väga loodan, et mul jagub mõistust siis teatrist ära minna, kui ma ei tee tööd naudinguga, vaid kohusetundest, pealegi paistab selline vahe väga kaugele,“ on lauljatar veendunud.
Väiksed nipid, väiksed trikid
Suur koormus, väga palju tegemist, ringi sõitmist ja tööd tähendab ka oskust lõõgastuda. Kuidas sa seda teed? „Ma käin kodus!“ toob Ele iseäranis suure naerupahvakuga kuuldavale.
„Kodu on see koht, kus on alati hea – armastav perekond, maja ja loodus seal ümber on need, kus ma saan jõudu ja energiat. Ma võin seal kasvõi niita, aga juba see laeb mind kõvasti.“ Enda sõnul peab ta ennast väga kehvaks puhkajaks ja ei oska kuidagi käed rüpes olla ja ei anna seepärast ka tavalise eestlasest puhkaja mõõtu välja.
Tavalise eestlase mõõtu ei anna ta välja ka teiselgi põhjusel – teda ei tõmba nii hullusti soojale maale. „Alati on mingid teised prioriteedid ees, aga eks ma püüan ennast parandada.“
Poeg Cristopheri kooli lõpetamisel.
„Kui mul juba hea ja puhanud tunne on, siis ma laulan, kusjuures ma ei pane ise seda tähelegi. Eks peenart rohiv naine, kes aariat laulab, võib ikka teistele jabur tunduda küll,“ sõnab ta (ikka naeruga).
Abikaasa Aini jaoks oligi seepärast üsnagi sürreaalne näha laulvat ja puid lõhkuvat naist ning ta kirjeldab seda protsessi nii: „Laulab natuke, siis sätib halu paika, siis laulab veel natuke, lööb kirvega ja laulab veel!“ Ohtlik igatahes selline laulev töö ei pidavat olema, veelgi enam – pärast ei olevat ka ükski koht valus. Vot nii!
Ele peab end inimeseks, kellele meeldib korraldatud kaos.
„Sihid peavad olema, vajadus korra järele on ka olemas, aga aega ei ole, et kõik piinlikult korras hoida.
Suur segadus ajab närvi küll, eriti kui teised on selle korraldanud,“ itsitab Ele.
„Olen küll suhtleja tüüp, aga teatud maani ja aeg-ajalt tunnen vajadust vaikusesse tõmbumiseks ja omaette olemiseks,“ sõnab lauljatar.
Hetk pärast Luke Venuse etendust.
Luksus on teha südamelähedasi asju
„Ebasiirus mulle inimestes ei meeldi,“ toob Ele enim häiriva iseloomujoone esile. „Ma olen üsna kaua kannatlik, aga ma võin kärgatada ka (õnneks on seda sisemise tasakaalu saabudes aina vähem), eelkõige püüan ma inimesi siiski esmalt mõista,“ lisab ta.
„Kunagi arvasin ma õpetajaameti kohta „Mitte iialgi!,“ aga nüüd naudin ma seda väga, vahel on see mind liigagi palju kaasa haaranud. Mul on kombeks endale liiga palju kohustusi kahmida,“ sõnab Ele.
Praegu kulgeb tema elu põhiliselt marsruudil Viljandi – Suure-Jaani – Tartu, lisaks veel käigud Tallinnasse ja Põltsamaale. „Suure-Jaanis on muusikastuudio, Viljandi muusikakoolis paar ansamblit ja Tartus E-Stuudio koori- ja tantsukool, Vanemuises on töös kolm etendust, lisaks veel kontserdid,“ loetleb Ele.
„Ei ütlemine on minu jaoks raske teema,“ lisab ta juurde. Kogu selle tiheda kava juures jõuab ta peagi välja anda ka oma debüütalbumi, mis kannab nime „Alguse paik“. „Enamasti hakkan ma muusikat looma sõnade peale, aga vahel on ka teistmoodi,“ sõnab Ele, kelle lauludes on sõnadel väga oluline roll. Veelgi enam, üht tema lugu kuulates tekkisid ka minul peas mälupildid, mis viisid mind möödanikku … „Kui laulja ei ole kordagi mõelnud, millest ta laulab, siis seda on mul väga raske kuulata,“ tunnistab ta.
„Ega päev otsa ei suudaks rutiinset tööd teha küll, arvutid ajavad mind aga üldse närvi,“
ütleb Ele ja on enda sõnul tohutult õnnelik, et saab tegeleda nende asjadega, mis tõeliselt meeldivad.
Miks ma muusikat teen? Sellisele raskele küsimusele on Ele Millistferil vastus olemas: „Teisiti lihtsalt ei saa, kuna ilma muusikata elada ei olegi võimalik. See on nagu meditatsioon või kõiksusega üksiolemise tunnetamine.
Minu jaoks on ülim õnnestumine see, kui publik saab kogeda midagi väljaspool argist, mõelda pisut teisi mõtteid, nutta või naerda ehk kui ma saan nende tundeid puudutada.“ See aga tähendab, et Ele ei lähe iial lavale etendust lihtsalt pelgalt esitama või „ah ma teen selle lihtsalt ära“- tundega, vaid paneb esitusse kogu oma hinge.
„Me mõtleme minevikule ja plaanime tulevikku, aga me ei oska väga hästi hetkes olla ja elada. Muusikat ja teatrit tehes ei tohi näidelda, sa pead laval just selles hetkes elama – ausalt ja ehedalt, sest see kõnetab inimest,“ leiab Ele.
Hetk etendusest Mamma Mia
Laulmise võlu ja valu
Saksamaal läks kord hääl ära aga keset etendust. „Küll oli kole pärast seda veel laval kummardada,“ võdistab Ele õlgu. „See on minu karjääri jooksul jäänud ainukeseks korraks,“ lisab ta juurde.
Kuna lauljatar piima ei joo, siis sooja piimaja mee abile ta loota ei saa. Toitumise koha pealt võiks tema motoks vabalt olla „Miks ma peaks tahtma oma kehale halba?“, sest burgerid ja kartulikrõpsud teda kätt sirutama ei sunni, pealegi on ta läinud rohkem taimetoidu usku. „Ma ei taha kellelegi (loomadele) kannatusi põhjustada, et ise söönuks saada – saab ka ilma ja tervislikumalt,“ leiab Ele. Üks kiusatus siiski on – tumedast šokolaadist ta ära öelda ei suuda.
Ele Millistfer läheb ka sellele suvele vastu kiires rütmis. Juulis ja augustis mängib ta suvelavastuses „Luke Venus” (mille muusika autoriks ta samuti on), suve lõpus toimub plaadiesitlus, mille nimilugu „Alguse paik“ on inspireeritud uuest elukohast Suure-Jaani lähistel. Südamelähedane töö, valmiv Päris Oma Kodu, abikaasa Ain, lapsed Christopher ja Mesike Lee, kokkuhoidev ja toetav suguvõsa ning alati rõõmus koeraplika Leedi – kõik see aitab ilmselt Ele Millistferi õnnemosaiiki, mida nimetatakse Eluks, täiendada järjest uute värvikate kividega.
Ilmunud ajalehes Põltsamaa Teataja SuveEri, 21.06.2019
