Põltsamaa vanadel fotodel: Laadamelu Lossi tänava turuplatsil 1920. aastatel.

Põltsamaa turuplats oli juba tsaarivalitsuse ajal munakividega sillutatud. Oi seda kolinat, mis linnas kuulda oli, kui vankritega hommikul Põltsamaa tänavatel ja turuplatsil liiguti! Kolin ja mürin kostis igasse majasse, kuid inimesed olid sellega harjunud.

Anne Ütt

Koduloouurija

Oldi harjunud ka sellega, et kui 20. sajandi alguses Põltsamaa mõisa Mällikvere karjamõisa valitsejaproua vankriga kodust Põltsamaale jõudis, hakkas ta kohe Pajusi maanteelt sisse jõudes hüüdma perenaisi ikka piimale ja koorele.

Perenaised teadsid seda ja ootasid, millal emand saabus värskete saadustega. Tal olnud ka kohupiima ja võid, nii et kaubandus käis juba tänaval ja varsti olid valitsejapere piimasaadused müüdud.

Laat alevis kestis terve päeva, suured laadad ka paar päeva.

Seal käis väga palju rahvast: kes tuli kindla ostusooviga, kes lihtsalt kena päeva veetma.

Laadaplats tükkis vägisi kitsaks jääma ja nii oligi siis osa müüjaid oma kaubaga tihti ka Lossi tänaval praeguse vallavalitsuse maja kohal. Korraga võis sellisel kuulaadal platsil olla 1000–1500 laadalist, aga kokku käis laadalt läbi palju rohkem rahvast. Suured laadad olid aga veelgi rahvarohkemad, arvati olema isegi kusagil 3000 inimest korraga platsil. Laadaliste arv olenes suuresti ka aastaajast.

Näiteks ei tahtnud talupidajad eriti hästi laadal olla kiirel põllutöö ajal. Siis oli iga päev tähtis ja nii ei olnudki heinaajal Põltsamaal laadapäeva välja kuulutatud. Juulikuu oli siis laatade suhtes nagu puhkusekuu. Samuti olenes laadaliste arv ilmastikust. Kui talvel väga tuiskas või oli käre pakane, sõitis laadale ainult see, kellel selleks suur vajadus oli. Ka suur vihmaperiood võis laata mõjutada.

Laatadel on ikka olnud kauplemise kõrval ka lõbustuste pool. Suuremate laatade juurde käisid ka mitmed lõbustused, näiteks laadakarussell või tsirkus. Saadi kokku sugulastega, aeti juttu, tihti lasti laadafotograafil ka pilt teha.

1930. aasta Põltsamaa Teatajast saab lugeda ühe laadalise mälestustest: 

“Laat on nüüd nagu lõbustuseks. Tullakse, hulgutakse päev otsa ära – siis on süda rahul. Ennevanasti tingisid teenijad laadapäevagi priiks. Laat oli suur sündmus, kus teisi vahtida ja ennast näidata sai. Noored poisid-tüdrukud tulevad laadale “luuslanki” lööma. Nooremad saavad üksteisega kokku, saavad juttu vesta, amüseerida, kuraasikamad teevad mõned topkad…” 

 

Ilmunud ajalehes Põltsamaa Teataja 12.07.2019

- Reklaam -

Soovid näha siin oma reklaami?